Kui vaadata suurt pilti, siis kuidas teeb hing valiku tulla siia maakerale? Kui lähtume teooriast, et tuleme siia oma hinge arendama ja uusi kogemusi saama, siis on meil tavaliselt kindel teema, mida soovime lahendada just selles elus. Mingi teema, mis jäi pooleli eelmistes eludes või mida me ei jõudnud ühe/mitme elu jooksul ära lahendada. Sellest teemast lähtuvalt valime kõigepealt sobiva riigi, kuhu tulla ja siis sobiva suguvõsa, kus seesama teema on juba esinenud. Nii tuleme hingena seda justkui jätkama ja parimal juhul ka lahendama - enda hüvanguks kui ka suguvõsa heaks. 

Olles leidnud endale sobiva suguvõsa, teeme järgmisena valiku vanemate osas. Hingel on vaja leida just selline ema ja isa, kes pakuks talle lapsepõlve jooksul täpselt sellist kasvukeskkonda, et hilisemas eas saaks tegeleda oma hinge õppetükkidega. Minu arusaamist mööda on lapsepõlv kui sisend, millega antakse ette täiskasvanud elu väljakutsed. Hingena me ei tohigi mäletada, mis oli see õppetund, mida tulime siia tegema.

Aga meie vanemad "teavad" seda ja nii me saamegi endale sellise lapsepõlve nagu me hingetasandil, enne maa peale tulekut, tellisime. Oleks muidugi kergem, kui me ei oleks seda "tellimust" ära unustanud. Kui me mäletaksime, et just seda soovisime, siis jääks ära kogu see vanemate süüdistamine oma lapsepõlve valus. Inimese tasandil tõesti võib tunduda meie lapsepõlv täis ebaõiglust, aga hingetasandil ja piiritu vaimuna on see kõik ainult üks järjekordne lahe kogemus :)

Meie armsad vanemad ja hiljem ka meie elukaaslased annavad endast parima, et täita hingetasandil võetud ülesandeid. Ikka selleks, et hingel oleks parim võimalus oma teemadega tegeleda, saada kogemus ja need ära lahendada.

Seetõttu ongi mõnikord hea minna kohe eelmiste elude juurde ja leida sealt kätte see alguspunkt. Kui seda vaadelda ja saada aru, mida oleks pidanud seal teisiti tegema või mida oleks saanud veel paremini teha, siis lahenevad ka praeguses elus mitmed probleemid. Teatud määral on võimalik ajajooni ka muuta.

Uskumustega tööd tehes, näengi et see järjekord on selline - kõige all on eelmiste elude uskumused, siis tulevad suguvõsast kaasa saadud mustrid ja alles siis need, mida oleme loonud oma lapsepõlves. Kõik käib ikka kronoloogilises järjestuses.

Ka kõik sellised veidrad hirmud või harjumused, millele ei oska seletust leida, nagu hiirte, usside, kõrguse, kinniste ruumide kartus, tulevad tavaliselt eelmistest eludest. Suure tõenäosusega on elu lõpp tookord hingel olnud seotud just selliste loomadega või olukordadega.

Mul endal on kogemus, kus käies Põhjamaades reisil ja ronides ühes linnas mäe otsa, kus asus tore kohvik, haaras mind poolel teel üles kabuhirm ja paanikahoog. Suutsin vaevaliselt mööda treppi mäest ülesse liikuda, hoides kramplikult kinni käsipuust. Kui alla vaatasin, siis tuli kohe soov alla hüpata. See kõik oli nii mõistusevastane, sest ma olen roninud erinevate kirikute ning vaatetornide tippu ja ma ei ole kunagi midagi sellist tundnud. See oli äärmiselt hirmutav kogemus ja ma ei liialda, kui ütlen, et mul oli sel hetkel surmahirm. Kui üles jõudsin, siis sain kergemalt hingata. Tagantjärgi võib arvata, et järelikult olen selles riigis ja selles linnas mõnes oma hinge eelmises kehastuses kaotanud elu just nimelt kõrgelt alla hüpates või alla tõugatuna.

Üks kliendilugu, seal sai see naine lahti soovist kanda suvel pikki varrukaid hoolimata sellest, et väljas oli palav. Kui läksime regressiooni vaatama seda konkreetset elu, kus see probleem alguse sai, siis jõudsime välja islamimaadesse ning sealsete rangete reegliteni oma käsivarsi ja õlgu mitte paljastada. Saades selle teadlikkuse ja nähes ära tolle ajastu olukorra, saab sellest lahti lasta alateadvuse tasandil.

Nii et mõnikord on vajalik vaadata hinge eelmisi kehastusi, just selliseid, mille mõjud on sellesse ellu kaasa tulnud.

Ülle