Tehes teraapiaid, tuleb viimasel ajal järjest rohkem nähtavale meie seotus eelmiste eludega - tahame seda või mitte. Mõni võib kindlasti öelda, et milleks meile see teadmine eelmistest eludest. See pole tõesti vajalik, kuni tunned et mõni mure, mida püüad lahendada, ei kao ka pärast seda, kui oled tööd teinud nii oma lapsepõlve traumadega kui suguvõsa omadega.  Sellisel juhul on see teema arvatavasti alguse saanud veel varasemast ajast.

Alateadlikud käitumismustrid ja uskumused võivad alguse saada erinevatest kohtadest: lapsepõlvest, suguvõsaliinist või eelmistest eludest. Ühel ja samal mõttemustril võib olla mitu kihti.

Võtame näiteks, hea/tubli lapse sündroomi - see võib alguse saada lapsepõlvest. Lapse suurim soov on saada oma vanematelt armastust. Kui ta tunneb sellest puudust, siis ta hakkab tähelepanelikult jälgima, kuidas ta saaks oma emale rohkem meele järgi olla? Kui ta toa ära koristab ja hästi õpib, siis on ema rahul ning kiidab teda. Kui ta ei sega ema oma küsimuste ja soovidega, siis tundub, et ka see meeldib emale. Ja nii edasi... Nii õpib laps oma heaolu siduma ümbritsevate inimeste käitumise ja meeleoluga.

Uskumused on nagu uduloor - me ei näe ennast ega oma elu reaalselt, vaid me näeme moonutatult. Ühel hetkel kui see loor langeb, siis võib üllatus olla väga suur. Kas tõesti ma elasin sellist elu, kas tõesti ma lasksin sellisel uskumusel oma elu juhtida!?